Üsna juhuslikult leidsin info käimismaratoni kohta. Mul on üks sõber, kes kohutavatele jalakrampidele vaatamata osaleb jooksumaratonidel. Imetlen ta tahtejõudu. Ja siis tekkis mõte- läheks ja prooviks ka. Kirja panna ennast ei julgenud, sest nii pikka maad nagu 42,2 km päevas, pole ma kunagi käinud. Eeldasin küll, et jõuan kindlasti finišisse- pealegi olid korraldajad lubanud, et hakkavad enne pimedat kadunud hingi ise otsima. Veel arvasin, et osalejateks on sitkete lihastega maratonimehed,-naised ja ikka selline vanem põlvkond.

Ja mis selgus…Ma ise olin see vanem põlvkond. Enamus 02. augustil 170 osalejast olid minust nooremad. Hirm jäi seekord peale ning ergasin ennast 10 km läbijaks. Käimiskepid olin ka koju unustanud, sellepärast pidin nii ehk teisiti rohkem rügama rajal. Kui liikvele mindi, sain kohe aru, et ei ole siin mingit mustikate söömist ja kukeseente jahtimist. Tempo oli higistama panev.

Kuigi olen pikakoivaline, pidin tegema jooksusamme, et mitte maha jääda. Kuulsin siis kommentaare, et vaat kus mõnel pole kogemust, et nii ju ei pea vastu sellisel pikal distantsil. Ilm oli kuum. Unistasin suplusest meres ja jahedast joogiveest.

Lõpetasin oma 10 km ajaga 1 tund ja 30 minutit, sammulugeja näitas 12900. Patsutasin endale õlale ja tegin 2 järeldust: ma jaksaks käia päevaga 42, 2 km ja ilma käimiskeppideta jõuab edasi tunduvalt aeglasemalt kui keppidega.

Oli tore rada ja mõnus korraldus. Aitäh!

Sain julgustust ka oma ettevõtmiseks- käimishuvilisi on palju ja tuleb aina juurde. Olen oma matkade päevateekonnaks planeerinud kuni 25 km, see tähendab, et sellise tempoka tormamise puhul võiks rääkida 3-4 tunnist. Tähendab, päevaga on see vägagi tehtav ja jõukohane. 10 km Lahemaal ei teinud isegi lihaseid haigeks või olen mina siis heas vormis lihtsalt.

Julgustan igal juhul kõiki käima rohkem jala, matkama, kappama. Õnneks on see selline liikumisharrastus, mida Eestimaal kannatab teha aasta ringi. Ja ma ei pea silmas sugugi spordiklubides lindil käimist.

Hakkame astuma!
Ilvi